Tunneli valgustus erineb tavalisest sõidutee valgustusest, kuna see peab töötama 24 tundi ööpäevas; Eelkõige on vajalik valgustuse intensiivsus päeval suurem kui öösel, mistõttu elektrikulud on tegevuskulude oluline komponent. Lisaks on tunnelivalgustusel ainulaadsed omadused, mis erinevad üldisest sõidutee valgustusest, nagu näiteks inimese visuaalne kohanemine valguse ja pimedaga, samuti valgustusnõuded üleminekuruumides. Need tegurid on tunnelivalgustuse disaini lahutamatud osad ja on lahutamatult seotud kasutaja ohutusega. Tunnelivalgustus liigitatakse tavaliselt sissepääsu-, sise- ja väljapääsuvalgustuseks. Sissepääsuvalgustusele kehtivad eriti ranged nõuded, mistõttu tuleb heledust järk-järgult vähendada väliskeskkonnaga võrreldavalt. Täpsemalt, päevase sissepääsu valgustuse taseme määravad sellised tegurid nagu väline heledus, sõiduki kiirus, vaateväli sissepääsu juures ja tunneli pikkus. Rahvusvaheline valgustuskomisjon (CIE) jagab tunneli sissepääsu valgustuse kaheks tsooniks (alates portaalist): läve tsooniks ja üleminekutsooniks. Läve tsooni eesmärk on kõrvaldada "musta augu" efekt, võimaldades juhtidel selgelt tuvastada sissepääsu juures olevad takistused, samas kui üleminekuala eesmärk on leevendada teravat kontrasti läve tsooni ja sisemise põhivalgustuse vahel, vähendades veelgi järk-järgult valgustuse taset. Jaapani standardid jagavad sissepääsuvalgustuse täiendavalt juurdepääsutsooniks, kohanemistsooniks ja üleminekutsooniks.
Sisemine tsoon on tunnelis olev ala, mida väline loomulik valgus ei mõjuta ja kus juhi nägemine tugineb ainult tunneli tehisvalgustusele. Seda tsooni iseloomustab ühtlane valgustuse tase kogu ulatuses. Kuna valgustuse tase jääb konstantseks, keskendub disain sobiva heleduse väärtuse pakkumisele, mis on määratud liiklusmahu ja sõiduki kiirusega. Tunneli sissepääsu-, ülemineku-, sise- ja väljapääsutsoonide paigutus ja heledustasemed.